Igemehaigused on tõsised põletikulised haigused, mis ravimata jätmisel võivad viia hamba kaotuseni. Kaks põhilist haiguslikku seisundit on gingiviit ja parodontiit. Igemehaiguste peamisteks põhjustajateks on hambakatus olevad mikroobid. Lisaks mikroobidele mõjutavad igemete tervist ka suitsetamine, pärilikkus, hormonaalsed muutused, stress, ravimid, diabeet ja teised immuunsüsteemi mõjutavad haigused. Haigus võib haarata ühte või mitut hammast.

Igemehaiguste sümptomid:
• Igemete veritsus hammaste pesemisel, niiditamisel või kõvade toitude söömisel
• Igemete punetus, turse, pakitsustunne
• Halb hingeõhk
• Halb maitse suus
• Hammaste tundlikkus, valulikkus söömisel ja hammaste harjamisel
• Igemete taandumine
• Hammaste suurenenud liikuvus ja vahede tekkimine hammaste vahele

Eemaldamata hambakatule hakkavad süljest ladestuma mineraalsoolad, mis muudavad pehme hambakatu hambakiviks. Hambakivi võib aja jooksul toidu-ja tubakapigmentide toimel värvuda kollakas-pruunikaks kuni mustjaks. Kõige enam tekib hambakivi alumiste esihammaste keelepoolsetele ja ülemiste purihammaste põsepoolsetele pindadele, kuna sinna avanevad süljenäärmete juhad.

Igemepõletik ehk gingiviit on parodondi haiguste üks kergemaid vorme. Gingiviidi üks levinumaid põhjusi on ebapiisav suuhügieen. Haiguse esimesteks tunnusteks on igemete punetus, turse ja veritsemine hammaste harjamisel. Gingiviit on pöörduv protsess. Profesionaalse ravi ja edasise õige suuhügieeniga on gingiviit täiesti väljaravitav.

Ravimata gingiviit võib edasi areneda parodontiidiks. Ajajooksul hambakatt levib ja kasvab igeme alla. Katus olevad mikroonbid aga toodavad toksiine, mis ärritavad iget. Toksiinid stimuleerivad kroonilise põletikureaktsiooni, mille tulemusel hakkab lagunema ige ja hammast ümbritsev luukude. Ige eraldub hamba küljest ja tekivad igemetaskud (tühi ruum igeme ja hamba vahel). Mikroobid tungivad igemetaskutesse. Haiguse süvenedes taskud muutuvad sügavamaks ja järjest rohkem igeme- ja luukudet hävib. Kahjuks esineb kaebusi selles haigusstaadiumis vähe. Lõpuks hammaste kinnitus hävib ja hammas tuleb eemaldada. Seega, igemehaigused kulgevad enamasti salakavalalt, ilma olulisi kaebusi tekitamata. Seetõttu tuleks järgnevate ohumärkide ilmnedes koheselt arsti vastuvõtule pöörduda:

• Igemete punetus, turse, hellus, valu suupiirkonnas
• Igemete veritsus hammaste harjamisel, niiditamisel või kõvade toitude söömisel
• Igemete taandumine või eemaldumine hambast, põhjustades krooniosa pikenemise
• Liikuvuse suurenemine ja vahede tekkimine hammaste vahele
• Püsiv ebameeldiv lõhn
• Hammaste asendimuutused kokku hammustamisel
• Muutused eemaldatavate proteeside istuvuses

Igemehaiguste ravi seisneb hambakivi ja hambakatu eemaldamises hamba pindadelt ja igemetaskutest. Lisaks on väga olulisel kohal õige suuhügieen. Seetõttu koostatakse ravikäigus ka individuaalne hügieeniprogramm. Vajadusel kasutatakse medikamentoosset ravi.

Pärast igemeravi:
• Igemete veritsus võib alguses suureneda
• Igemed ja hambakaelad võivad olla tundlikud.
• Vältida tuleks kuuma/külma, magusat/haput sööki/jooki
• Igemete valu korral tarvitada vajadusel valuvaigistit
• Jälgida arsti poolt antud koduse hügieeni nõuandeid – puhastada hambavahesid hambavaheharjakeste või hambaniidiga
• Loputada suud kaks korda päevas 10-14 päeva jooksul peale ravi kloorheksidiini sisaldava suuloputusvedelikuga (nt. Corsodyl/Parodontax), soovitavalt 20-30 min peale hammaste pesu. Loputuslahus võib tekitada hammastele pigmenti, kuid see ei ole püsiv (hambaarst saab ravijärgselt eemaldada).