Kui küsite kas hambahaigusi on võimalik ennetada, siis jah, otse loomulikult on see võimalik. Selleks on olulised vähemalt kaks aspekti.

1. Väga tähtis on jälgida suhkrukella põhimõtteid – mille kohta eestikeelset lisainformatsiooni leiab internetist, aga ka meie Facebooki kodulehe postitustest.
2. Teiseks tuleb käia regulaarselt hambaarsti vastuvõtul hambaid ja igemeid ning limasketasid kontrollimas, et varakult tekkivaid probleeme märgata.

 

Mida aga teha, kui hammastes tekib aasta-aastalt uusi probleeme, kuigi regulaarsus nii hammaste koduse hoolitsuse ja hambaarsti külastuste osas on paigas ja kõik teadaolev on selleks tehtud, et hammastesse ei tohiks uusi kahjustusi tekkida?
Siis peaks asuma asja põhjalikulmalt uurima. Selleks on Roseni Hambakliinikus hea võimalus süljetesti tegemine.

Test ise ei ole uus, aga on kasulik läbi teha igal inimesel vähemalt kord elus. Test on valutu ja mugav.
Testi käigus saame uurida, kas sülg, mis on tegelikult võimas kaariese ja hambaerosioonide vastu võitlev kehavedelik, on oma ülesannete kõrgusel.
Teame, et iga toidukord tekitab suus pH muutuse ehk nö happerünnaku. Sülg hakkab seda protsessi kohe neutraalsema suunas muutma ehk rakendab puhverdusvõimet.
Kui aga sülg on oma võimekuse kaotanud (või see on vähenenud), siis happerünnaku mõjud kestavad suus kaua ja hambakaaries ja emailierosioonid tekivad kergesti.
On teada omavaheline seos, et mida väiksem on süljerituse kiirus, seda halvem on ka selle puhverdusvõime.
Kui sülge tekib väga vähe nimetatakse seda kserostoomiaks. Kuiv suu tekitab ebamugavustunnet ja sellistel patsientidel on ka suurem risk „hambaaukude“ tekkeks.

OLULINE! Testi tegema tulles peaks patsient vältima söömist-joomist, hammaste pesemist ja suuloputamist ning suitsetamist ja nätsu närimist vähemalt 1 tund enne visiiti.

Testi tegemiseks broneerime 60 minutit, mille jooksul teostame visuaalse sülje vaatluse ja jälgime pisikeste limaskesta pinnal olevate süljenäärmete tööd. Mõõdame tavalist ja stimuleeritud sülje eritumist ajas (mõõtetopsikuga). Seejärel määrame stimuleeritud süljest selle pH väärtuse, mida näitab lakmuspaber. Siis kasutame saadud sülge ka puhverdusvõime hindamiseks.
Lõpuks hindame kõiki saadud tulemusi ja teeme omad järeldused. See on testi kõige huvipakkuvam osa. Sest siit saame teada, kas uute kaariesekahjustuste tekkimisel on süüdi sülje kvaliteedi langus või see, et patsient ei ole piisavalt hoolikas olnud suhkrukella põhimõtete jälgimisel.